Kuhu läheb võrgutasu?

Jaanus Kivistu, Elektrilevi turusuhete osakonna tootejuht
01.08.2013
1. augustil toimub Elektrilevi tavapärane hinnakorrektsioon ja seekord võrguteenuse hind pisut langeb. Võrgutasu kerkib klientide tähelepanuorbiiti aga vähemalt kaks korda aastas – aasta alguses, mil toimub põhivõrguettevõtja hinnakorrektsioon ja augustis, mil korrigeeritakse Elektrilevi tasu.
Koosneb ju võrguteenuse lõpphind kliendi jaoks nii põhivõrguettevõtja Eleringi ülekandeteenuse kui ka kliendile elektrit edastava jaotusvõrguettevõtja (enamikule eestimaalastest Elektrilevi) võrgutasust. Need muutuvad aga Konkurentsiameti metoodika alusel ja eri aegadel, mõjutades teenuse lõpphinda.

Eesti elektritarbija peab ülal hollandlasest kaks korda rohkem elektrivõrku

Võrguteenuse hind kujuneb kulupõhiselt. Kuna võrguettevõtjate toimimine on ühiskonnale kõige tõhusam loomulike monopolidena, kontrollib teenuse hinda riik. Võrguettevõtja kulud sõltuvad kõige rohkem võrgu kompaktsusest (kuipalju tarbijaid tuleb liinikilomeetri kohta), seisukorrast ja looduslikest tingimustest, millega võrku ehitades arvestada tuleb. Ei ole ainult elektrivõrguga seotud tõsiasi, et hajusa asustuse ja vähese tööstusega riigis tuleb taristuteenuste puhul paratamatult ühe side-, elektri- või gaasivõrgu kilomeetri ülalpidamise kulusid ühe tarbija ja „kaubaühiku“ kohta rohkem kui tihedasti asustatud ja mahuka tarbimisega piirkondades. Üks Eesti elektritarbija peab ülal pidama näiteks üle kahe korra rohkem elektrivõrku kui Hollandi või Saksamaa elanik. Lisaks mõjutab tänast investeerimisvajadust ja seega tasusid ka meie ajalooline „investeerimisauk“ ja palju metsa, mis mõjutab võrgu tehniliste lahenduste ja rikete kõrvaldamise kulusid.

Võrguarvest läheb jaotusvõrguteenuse osutamiseks vähem kui pool

Lisaks ülekande- ja jaotusvõrguteenuse tasule on võrguettevõtja kohustuseks võrguarvega kokku koguda ja edasi kanda ka riiklikud maksud ja tasud – elektriaktsiis, taastuvenergia tasu ja mõistagi käibemaks. Kui keskmise Elektrilevi kodukliendi võrguarve kuus on umbes 20 eurot, siis piltlikult maksab ta sellest 6 eurot riigimaksudeks, 5 eurot Eleringi ülekandeteenuse ja 9 eurot Elektrilevi jaotusvõrguteenuse eest.



JOONIS: Kuidas lihtsustatult jaguneb Elektrilevi keskmise kodukliendi 20-eurone võrguarve

Üheksast „Elektrilevi eurost“ omakorda moodustavad suurima osa investeeringud, sealhulgas võrguettevõtjatele Konkurentsiameti poolt lubatud tootlus , mida arvestatakse investeeritud varalt.

Elektrilevi investeeringud lähevad võrgu uuendamiseks ja ehitamiseks ning seadustest tulenevate ohutusnõuete ja projektide elluviimiseks. Viimase näiteks on kaugloetavate elektriarvestite paigaldamine.

Elektrilevi tegevuskulud, kuhu piltlikult suundub ligi 3 eurot keskmisest arvest, tähendavad kulusid võrgu hoolduseks, remondiks ja rikete likvideerimiseks, samuti tööjõu-, masinapargi ja muid püsikulusid. Ka need kulud on Konkurentsiameti põhjaliku ülevaatuse all.

Kolmas ja väikseim jaotusvõrguteenusega seotud kuluartikkel on elektrivõrgu kadu, mis tekib võrgus eelkõige füüsikalistel põhjustel - elektri ülekandmisel muutub osa sellest soojuseks. Vähesemal määral põhjustavad kadu elektrivargused, mille alandamiseks on Elektrilevi teinud olulisi edusamme. Kao osakaal Elektrilevi võrgus on praegu ligikaudu kuus protsenti, mis on enam kui kaks korda vähem kui kümme aastat tagasi.

Kokkuvõttes kulub palju kõneaineks olnud võrguarvest otseselt jaotusvõrguteenuse osutamiseks vähem kui pool. Tarbijatena tundub pea iga teenus meile alati liiga kallis, kuid võrguteenuse puhul tuleb mõista selleks vajaliku taristu mastaape ja selle arendamiseks minevikus kasutada olnud võimalusi. Täna, mil Elektrilevi saab varasemast rohkem investeerida, on meie ülesandeks tagada see, et iga võrguteenusesse suunatu sent mõjutaks teenuse kvaliteeti parimal moel.

Tagasi