Kõik uudised

Jaanus Tiisvend: Elektrivõrguteenuse kvaliteet ja hind on ühiskondliku kokkuleppe küsimus

17.12.2018

Elektrivõrguteenus on reeglina inimestele märkamatu ja nähtavamaks muutub see enamasti kahel juhul – siis, kui elekter kaob või siis, kui inimene märkab elektriarvel oma igapäevaelus mõistagi vähe mõtteainet pakkuvat rida „võrguteenus“. Isegi, kui oleme inimesteni toonud head sõnumid võrgutasu alanemisest uuest aastast ja ligikaudu 20 miljoni euro säästmisest, jääb ikka arvestatavaks nende hulk, kes väljendavad arusaamatust selle üle, et „elektri kui kauba hinnast saan ma veel aru, aga miks ma pean kauba transpordi eest maksma – võrk on ju põhiosas valmis“. Seega väärib võrguteenuse hinna kujunemine selgitust, nagu ka see, et elektri kohaletoimetamine meie ulatusliku hajavõrgu abil ei ole just tavapärane „transporditeenus nagu iga teine“.

„Palju võrku, vähe tarbimist“ tähendab suurt hinnasurvet

Elektrivõrguteenus Eestis, nagu kõikjal maailmas, on korraldatud loomuliku monopolina. Selliselt välditakse ühiskondlikku raiskamist – ei kujutaks me ju ette konkureerivaid paralleelselt kulgevaid liine ja alajaamu, mille rajamine maksab miljoneid eurosid ja mis võtavad enda alla märkimisväärse osa meie füüsilisest keskkonnast. Rääkimata sellest, et hõredalt asustatud piirkondadesse kapitalimahuka võrgu rajamise vastu puuduks ettevõtetel pelgalt konkurentsituru reeglitele lootes vabatahtlik huvi. Seetõttu on elutähtis elektrivõrguteenus korraldatud selliselt, et igas piirkonnas saab tegutseda vaid üks võrguettevõte. Eestis on neid kokku üle 30, sealjuures Elektrilevi neist tõepoolest suurim. Sõltumata sellest, kas võrguettevõtted tegutsevad era- või riigiomandis kehtib neile kui monopoolse teenuse osutajatele riiklik järelevalve, mida teeb Konkurentsiamet. Amet kontrollib, et võrguteenuse hind oleks vastavuses võrgu uuendamiseks ja hooldamiseks tehtavate kuludega, et võrku hoitaks ja kavandataks heaperemehelikult ja tõhusalt ning et võrguettevõte ei teeniks kasumit rohkem, kui seda rahvusvahelistel praktikatel põhinev metoodika õiglaseks peab.

Kui kogu elektriarvest kõikide klientide keskmisena moodustab kolmandiku elektrienergia, kolmandiku võrgutasu ja kolmandiku võrguettevõtte kogutavad riiklikud maksud ja tasud, siis koduklientidel ulatub koguarvest võrgutasu osakaal tõepoolest ligikaudu 40 protsendini. Elektrienergia hinnast kujuneb see täiesti erineval alusel – elektri hind kujuneb börsil, võrgutasu sõltub ülalpeetava võrgu mahust, selle hooldamiseks ja arendamiseks tehtavatest kuludest ja nende katmiseks panustavate tarbijate hulgast. Seetõttu – mida kompaktsem võrk, mida tõhusam ja nutikam haldamine ja mida rohkem võrgu kasutamist ehk teenuse tarbimist, seda optimaalsemad kulud ja madalam hind kliendile.

Hajaasustuse väljakutse: kuidas rekkast saaks kaubik?

Kui tõmmata võrguteenusel paralleele logistikavaldkonnaga, siis arvestades Eesti „hõreda liiklusega“ võrku, veame piltlikult öeldes paari kotti kaupa üsna suure rekkaga. Koguni 60 protsenti Elektrilevi võrgust on üleval selleks, et sealt liiguks läbi vaid 5 protsenti võrgus tarbitavast elektrikogusest. Eesti oma hõreda asustusega pole mõistagi paljudest naaberriikidest – Soomest, Rootsist, Lätist ja Leedust – oluliselt eristuv. Küll aga oleme Euroopas peaaegu “esirinnas” sellega, et ühe liinikilomeetri kohta liigub meie võrgus peaaegu et kõige vähem elektrit. See tähendab ka vähem kilovatt-tunni kohta arvestatavat võrgutasu, millest tulevad vahendid võrgu uuendamiseks ja hooldamiseks.

Kuidas kujundada siis tingimustes, kus võrgumahtu on palju (Elektrilevil 60 000 liinikilomeetrit ehk piltlikult 1,5 tiiru ümber Maa), kuid tarbimist ja tarbijaid vähe, kompaktset ja efektiivset võrguteenust? Üks stsenaarium oleks kasvatada võrguteenuse tarbijate hulka ja tarbimismahte – näiteks tuues Eestisse suuri tööstustarbijaid. Piltlikult öeldes panna „veokile“ peale rohkem lasti, mis transpordikulu ühe ühiku kohta soodamaks teeb. See aga sõltub võrguettevõtte käes olevate hoobade kõrval paljuski ka majanduspoliitikast. Võimalikult hea võrgu majandamise, vähesemate kulude ja seeläbi soodsama hinnaga on muidugi võimalik ka tootmisettevõtetele atraktiivsemat keskkonda luua ja seda Elektrilevi uuest aastast jõustuva hinnalangusega ka teeb. Siiski ei ole aga tarbimismahtude jõuline kasvatamine väga otseselt mõjutatav ega kaugelt ka ainuvõimalik tee.

Võimalus, mis võrgu „peremehest“ rohkem sõltub, on „transpordivahendi“ ehk kõnealusel juhul elektrivõrgu arendamine võimalikult ökonoomseks ehk tagada töökindluse säilitamine või parandamine võimalikult optimaalsete kuludega. Selles on Elektrilevil ette näidata mitmeid töövõite – oleme kokku hoidnud tegevuskulusid, korraldanud oma tegevusi üha paindlikumalt ja efektiivsemalt ning seeläbi suutnud võrguteenust reaalhindades kümne aastaga muuta enam kui neljandiku võrra odavamaks.

Võrguettevõte ise saab aga efektiivsust otsida teatud piirini. Terviklikult toimivaks lahenduseks on meil vaja kaasata ka kliendid. Paar aastat tagasi oli igas kümnendas meie võrgus asuvas tarbimiskohas elektritarbimine null või selle lähedal. See tähendab mitut tuhandet kilomeetrit liine, mille hooldamiseks ja ohutuse tagamiseks ei panusta majapidamine, kelle jaoks liine üleval hoitakse, vaid seda teevad teised. Samuti hoiame võrgus kliendilepingutes kunagi kokkulepituna kohati valmis ülemäära suuri võimsusi, mida praktikas ei ole tarvidust kasutada, kuid mille valmishoidmine ei tähendanud ka konkreetsele tarbimiskohale endale enamasti lisakulusid. Taas veokivõrdlust kasutades olid kliendid ajaloolistel põhjustel tellinud kaupa “igaksjuhuks” vedama suuremate gabariitidega auto kui neil tegelikkuses vaja läks. Selle maksid solidaarselt kinni kõik teised ja tellijal endal puudus motivatsioon kaubiku asemel rekka tellimist vältida. Las igaksjuhuks olla valmis suurem võimsus - kes teab, läheb ehk vaja.

Kõiges selles pole “süüdi” kliendid, vaid pigem hinnakujundus, mis ei motiveerinud tellitava teenuse tegelikku vajadust läbi mõtlema. Hinnakujundus peab töötama süsteemi efektiivsuse heaks ja andma signaale, kuidas oleks kõige mõistlikum käituda ühiskondliku kogukasu vaates. Kokkuvõttes toob see omakorda kasu just neilesamadele klientidele. Kui hinnakujundus suunab iga tarbijat läbi mõtlema oma tegelikku võimsusvajadust, saame kõige optimaalsema “transpordivahendi”, mis kõigi kulusid kokku hoiab nii täna kui ka tulevikus.

Selleks hinnakujunduse meetodiks, mis suunab ühiskondliku kogukasu vaates kõige mõistlikumatele otsustele, on üle Euroopa võrguteenuse hinnakujunduses kasutusse võetud püsitasu. Selle osakaal on riigiti erinev, alustades Ungarist, Kreekast või Austriast, kus püsikomponendi osakaal ulatub kuni 10 protsendini ja lõpetades Rootsi, Hispaania või Hollandiga, kus püsitasu moodustab 80-100 protsenti kogu võrgutasust. Püsitasu on kehtiva lepinguga võrguühenduse põhine, sõltumata sellest, kas kohas elektrit tarbitakse või mitte. Tasu määr sõltub valmishoitavast võrguvõimsusest ehk kodukliendi puhul peakaitsme suurusest. Tasu põhjendus on püsikulu, mille katmisse on teiste klientide kõrval kaasatud ka konkreetset ressurssi hoidev majapidamine ise. Sellel, miks Euroopas liigutakse võrguteenuse puhul üha suurema püsitasu osakaalu poole, on loogiline seletus: elektrivõrk ei kulu nagu auto rehv, et mida rohkem kilomeetreid sõidad, seda kiiremini eluiga lõppeb. Elektrivõrk peab oma eluea vastu üsna sõltumatult sellest, kas juhet läbib 100 või 1000 kWh elektrienergiat. Kuna võrguteenuse kulu ongi eelkõige konkreetse ühenduse ülalhoidmine ja korrashoid, on püsitasu-põhine hinnastamine palju loogilisem kui tarbimismahust sõltuv.

Ka Eestis võtsime 2017. aastal püsitasu kasutusse varasemast rohkem. Tulemused on käegakatsutavad – praeguseks on loobutud ligi 2000 kasutuseta seisnud võrguühendusest ja vähendatud valmisolevaid võimsusi 3 protsendi võrra. Võrgu suurem efektiivsus mängib rolli selles, et Elektrilevi saab järgmisel aastal vähendada võrgutasu keskmiselt 8 % võrra. Selleks, et saaksime ka edaspidi võrgutasu võimalikult mõistlikuna hoida, tuleb ka tulevikus kujundada hindu selliselt, et see aitaks tagada efektiivse süsteemi. Teisisõnu, aitaks meil kujundada “sõidukit” selliselt, et see vastaks võimalikult palju tarbijate tegelikele ja mitte “igaks juhuks mõeldud” vajadustele.

Kas tasakaalustatud liikumine või Soome radikaalsem mudel?

Oluline aspekt, millest võrgutasu sõltub, on muidugi ka oodatav võrguteenuse kvaliteet. Kuludes on vahe, kas me oleme nõus sõitma lagunenud kaubikuga, mis aegajalt teel seisab ja remonti vajab, või tahame, et sõit kulgeks sujuvalt ja töökindlalt ilma tõrgeteta. Võib muidugi argumenteerida, et vana sõiduriista hooldus ja remont on kallim kui uhiuue masina pidamine, kuid võrgu kontekstis on uue võrgu ehituskulud siiski oluliselt suuremad kui seda oleks rikete kõrvaldamine. Töökindlam võrk nõuab rohkem raha kui isegi pidev rikkekohtade otsimine ja tagajärgedega tegelemine, kuid mõistagi ei ole ühiskondlik kahju riketerohkest võrgust pelgalt elektrikatkestuste kõrvaldamiseks kuluv raha. Ühiskonna ja majanduse igapäevane toimimine sõltub elektrist aina rohkem ja koos sellega kasvab ka ootus teenuse kvaliteedile. Kuid kus siis ikkagi on mõistlik hinna ja kvaliteedi tasakaal?

Kui vaadata võrdluseks põhjanaabrite poole, näeme, et seal seati mõned aastad tagasi sihiks hüppeline võrguteenuse kvaliteedi tõus. 2013. aastal jõustusid Soome elektrituruseaduse muudatused, mille järgi peab üldjuhul võrku haldama selliselt, et võrgu rike tormi korral ei põhjustaks tiheasustusalal üle 6-tunnist katkestust ja mujal enam kui 36 tunnist katkestust. Nõude täitmine peab hõlmama vähemalt poolt klientidest 2019. aasta lõpuks ja kõiki 2028. aasta lõpuks. Kui võrguettevõte ettenähtud kvaliteeti ei taga, kaasnevad sellega üsna krõbedad hüvitised teenuse kasutajatele. Ühtepidi kõlab see tarbijale ahvatlevalt, kuid mõistagi on sellel oma hind – võrku tuleb vähemalt aastakümne jooksul senisest oluliselt rohkem investeerida, mis avaldab mõju võrgutasudele. Näiteks tõstis Elektrileviga klientide arvu ja võrgu mahu poolest üsna sarnane võrguettevõtja Caruna võrgutasu 2016.aastal suurusjärgus 30% ja hinnatõus toimus ka sel suvel keskmiselt 6,5%. Eestis pole seadusandja pidanud otstarbekaks või võimalikuks tarbija taskut taoliste rangete kvaliteedinõuete näol koormata ja nii püüame pakkuda üha kasvavat kvaliteeti, hoides hinda võimalikult madalal.

Mõistagi on soodsa hinna ja rahuldava kvaliteedi piiril tasakaalu otsimine paras köielkõnd. Kui varasemalt oli peamiseks eesmärgiks rikete hulga vähendamine, siis nüüd ootavad ees uued väljakutsed. Tööstuse digitaliseerimine seab kõrgendatud nõuded elektrivarustuse kvaliteedile: tänastele standarditele vastavad pingekõikumised ei rahulda tootmisettevõtteid, kuna ka väiksemad, normikohased häired võrgus võivad katkestada kaasaegseid tundlikke tootmisliine. Ühesuunalisest energialiiklusest on saanud hajaenergeetika kasvuga kahesuunaline, mis vajab teistsugust võrku. Kiirendust ootab elektritranspordi areng, mis mõjutab otseselt elektrivõrgu planeerimist ja haldamist.

Seega kasvavad ootused võrguteenuse kvaliteedile, mis mõistagi tähendab täiendavaid investeeringuid. Hinna liikumisel ülespoole on kindlasti ka oma positiivsed mõjud, mida näiteks Soomes on peetud ülekaalukaks kaasneva hinnatõusuga võrreldes. Kuid ka põhjanaabritel ei jäänud seaduse- ja hinnamuudatused laialdse ühiskondliku vastukajata, sest arvamusi on erinevaid. Ka Eestis aitaks valikuid teha ja selgitada laiem diskussioon selle pinnal, millist kvaliteeti me elektrivõrgult ootame ja millist hinda oleme selle eest valmis maksma. Kas eelistame Soome mudelit või jätkame täna valitud tasakaalustatumat liikumist – oma eelised on mõlemal variandil. Kindel on aga see, et juba aastaid sihiks olnud järjest efektiivsem võrk on igaljuhul õige suund.