Võrgutasu kujunemisest

Kuidas kujuneb võrgutasu?

Võrguteenuse hind ehk võrgutasu katab elektrivõrgu ülalpidamiseks ja uuendamiseks vajalikke kulutusi. Selles sisalduvad nii põhivõrguettevõtte Eleringi kui ka jaotusvõrguettevõtete (näiteks Elektrilevi) teenuse osutamiseks vajalikud kulud. Samuti sisaldub hinnas võrguettevõtetele lubatud mõistlik kasum ehk tootlus, mille Konkurentsiamet kehtestab kõikidele võrguettevõtetele ühetaolisena.

Ühiskonna jaoks on elektrit võrgu kaudu kõige soodsam kohale viia selliselt, et igas kohas tegutseb vaid üks võrguettevõte – nii ei teki kulusid paralleelsete liinide ehitamiseks. Kuna võrguteenuse osutamine ei toimu seega konkurentsiturul, siis kontrollitakse võrguettevõtete kulusid ja hinda riiklikult. Kui muutuvad võrguettevõtete kulud, esitavad nad Konkurentsiametile taotluse hinna kooskõlastamiseks.

Eestis on kokku üle 30 võrguettevõtte. Igaühe kulud sõltuvad võrgu eripärast, klientide asustustihedusest ja võrgu investeeringuvajadusest - seetõttu on erinevatel võrguettevõtetel erinev tasu.

Millest koosneb elektriarve?

Elektritarbimise lõpphind koosneb kliendile kolmest põhikomponendist: elektrienergia, võrguteenus ning riiklikud maksud ja tasud. Võttes aluseks kõikide Elektrilevi klientide keskmise võrgutasu ja elektrienergia üldteenuse hinna, jagunevad hinnakomponendid järgmiselt: ligi kolmandik elektrienergia, ligi kolmandik võrgutasu ja ligi kolmandik maksud. Komponentide osakaalud on erinevad sõltuvalt kliendirühmast, paketist ja tarbimismahust. Näiteks ettevõtetel on võrgutasu osakaal koguarves väiksem ja koduklientidel suurem.

  • Võrguettevõtte kohustuseks on koguda ja riigile edastada ka taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis.

Elektrilevi klientide keskmine elektriarve komponentide jaotus, seisuga jaanuar 2017

Kuidas võrguarve on ajas muutunud?

Alates 2005.aastast, mil võrguteenuse hinda elektrikuludes eristama hakati, on tarbijahinnaindeks kasvanud 44% ja võrguteenuse hind 30%. See tähendab, et võrguteenus on tegelikkuses üldise elukalliduse suhtes 14% odavnenud. Elektrilevi on suutnud hinna mõistlikul tasemel hoidmiseks tegutseda efektiivsemalt kui muu majandus meie ümber.

Olulisemad võrgutasu ja riiklike maksude/tasude muutused alates 2005.aastast.

Võrgutasu Eestis ja mujal Euroopas

Eurostati andmete kohaselt oleme Euroopas koduklientide võrguteenuse hinnalt keskmiste seas.

Võrguteenuse keskmine hind kodukliendile (senti/kWh). Allikas: Eurostat 2016.a novembris avaldatud elektrihindade ülevaade

Võrgutasu Eestis ja naaberriikides

Kui võrrelda võrguettevõtteid Eestis ja naaberriikides, leiame võrguteenuse hindades erinevusi, kuna võrgu– ja tarbimismahud ning võrguettevõtte kulud on erinevad.

Kõige rohkem sõltuvad võrgu ülalpidamise kulud järgmistest teguritest:

  • Elektrivõrgu kompaktsus.
    Ühikuhinda mõjutab see, kuipalju on võrgu mahtu tarbijate arvu kohta. Kuna võrgutasu arvestatakse sageli tarbitud elektri kWh kohta, sõltub see ka elektritarbimise hulgast liinikilomeetri kohta.
  • Looduslikest tingimustest.
    Kulud on erinevad, kui võrk paikneb kas loodusest ja ilmastikust väga sõltuval alal (nt metsas) või linnas.
  • Võrgu uuendamise vajadusest.
    Kui võrku pole minevikus näiteks vajalikul määral uuendatud, on võrgu töökindluse parandamiseks vajalikud investeeringud suuremad.

Võrdlesime meie keskmise kodukliendi võrguteenuse hindu sarnaste võrguettevõtete hindadega meie naaberriikides. Andmed on toodud 2016. aasta augusti seisuga.

Võrgutasu tarbitud kWh kohta

koduklient eramu, 3000 kWh aastas, Elektrilevi võrgupakett Võrk 1

koduklient eramu, 18000 kWh aastas, Elektrilevi võrgupakett Võrk 4

Soomes võib olla osal kliendirühmadel võrgutasu ka Eestist odavam, kuna seal on kehtestatud kõikidele tarbimiskohtadele püsitasu. Nii panustab iga tarbimiskoht oma võrguühenduse valmisoleku hoidmisse ja võrgutasu kWh-põhine hind on soodsam.

Eestis on täna valdavalt kasutusel kWh-põhine võrgutasu. See tähendab, et kohtadest, kus tarbimine puudub, ei laeku võrgutasu ja võrgu ülalpidamisse panustajate hulk on seetõttu väiksem. Meie võrgus on üle 57 000 tarbimiskoha (ligi 10% kõikidest tarbimiskohtadest), kus pole aasta jooksul praktiliselt elektrit tarbitud.